“Kevadised ilmad on petlikud!” hoiatavad suured inimesed. No kes seda kuulab, kui vihmaloigud meelitavad sulistama. Nõnda siis juhtubki, et vahel on rühmad lastest päris tühjad. Esimesed pääsukesed vidistavad akna taga, aga väikesed väänikul on kraadiklaas kaenla all ja sall ümber kaela. Atshihh!
No ega meie ettevõtmised veel seetõttu pidamata jää. Tore on minna üle-tee-koolimajja, istuda saalis ning vaadata nukuteatrit. See on tõeliselt vahva, et teater tuleb lastele külla. Nii saavad etendusest osa ka meie kõige tillemad lapsed, kellele väike käik teatrisse tähendab ümberilmareisi – nii palju on selles käigus uut ja huvitavat.
Ka IV klassil on lasteaia jaoks üllatus varuks. Õpetaja Raidi on koos oma õpilastega meisterdanud käpiknukud ja loonud kolm näidendit. “Nad tegid täitsa ise,” sõnab õpetaja Raidi ja tema häälest kostub uhkust. Selleks on igatahes põhjust, sest näidendid võetakse tormilise aplausiga vastu. Pärast teatritegemist saavad kõik soovijad käpiknukkudega mängida.
Aitäh, IV klass!

Loen kirjapandu uuesti üle ja avastan, et kevade võiks lühidalt kokku võtta sõnadega – teater. Aga kui nii võtta, siis väikese inimese, kes veel lugeda ei mõista, toob teatrivaatamine raamatutele sammusese lähemale. Nii et raamatuaasta on meie lasteni jõudnud läbi lavastuste:

“Lotte reis Lõunamaale”
“Sipsik”
“IV klassi näidendid”
“Võlukringel”

õp. Annely