Kevad tuli külmade tuulte ja hilise õitsemisega.
Aga kes seda enam mäletab! Kogu lasteaia õu on valget õievahtu täis. Päike ja vihm kasvatavad rohtu ja lapsi. Maikuu on käes.
Aga ühel vaiksel reedesel õhtupoolikul kogunevad lapsed saali. Saalis aga istuvad emad. Emadel on peas imeilusad kübarad. Meil on täna kübarapidu! Õpetaja Ülle loeb rahulikult ja tõsiselt:

…kui ma istun emme süles
surun ennast emme vastu
tugevasti-tugevasti.
Kuulen, kuidas süda tuksub
emme rinnas tasakesi,
siis ma tean,
et kõik on hästi…

Istun toolil ja tunnen , et miski sunnib mind neelatama. See miski paistab ka teiste emmede kübara alt. Teate – on ju emadepäeva kontsert.
Väikesed ning suured lapsed loevad luuletusi ja laulavad laule. Nad teevad seda innukalt ja enamgi veel.
“Emake -” laulavad nad.
“Emme!” hõiskavad kooris.
Ja nüüd armsad emad esitan ma meile kõigile küsimuse: kas suudame alati oma lapsele samamoodi vastu hõisata?

Küllap ikka.

õp. Annely