Targo kehalise kasvatuse õpetajana Panga spordihoones

Pikk, sportlik ja tegus õpetaja, kelle olemuses on samal ajal midagi rahulikku ja tagasihoidlikku. Ta ei ole kõige valjuhäälsem inimene ruumis, kuid temas on suur sisemine energia, mis hakkab eriti hästi tööle siis, kui jutt läheb spordile, lastele ja noortele. Temaga suheldes jääb mulje inimesest, kes ei pea ennast ise esile tõstma, sest tema töö räägib tema enda eest.

Ridala kooli jaoks on Targo Kokvel tagasitulek eriti sümboolne. Alles mõni aasta tagasi oli ta ise siin õpilane, osales kooliüritustel, võistlustel ja olümpiamängudel. Nüüd on ta tagasi hoopis teises rollis, nimelt õpetajana, kelle ülesanne on anda edasi oma teadmisi ja ehk mõnele tänasele koolilapsele seesama esimene tõuge, mille kunagi temale andsid tema õpetajad ja sport.

Küsisime, kuidas ta ise oma kooliaega meenutab, mida sport talle andnud on ning mida soovib õpetajana Ridala kooli tuua.

Targo, milline oli sinu aeg Ridala kooli õpilasena ja mis sind tookord enim käivitas?

See oli kindlasti väga äge aeg. Sinna üheksa aasta sisse mahtus väga palju erinevaid võistlusi, üritusi, olümpiaade ja muidugi ka väga palju kodutöid. Kõige rohkem käivitas mind see, et sain koolielus aktiivselt kaasa lüüa. Sain osaleda erinevatel spordivõistlustel ja olümpiaadidel ning loomulikult ei saa mainimata jätta ka unustamatuid playback’e.

Targo esimesed olümpiamängud

Kuidas on võrkpall sinu sportlikku mõtlemist ja iseloomu kujundanud?

Kuna võrkpall on meeskonnaala, siis on see õpetanud mind väga palju teistega arvestama. Olen õppinud, et meeskonnas ei saa mõelda ainult iseendale, vaid tuleb usaldada ka kaaslasi ja mõista iga mängija rolli tähtsust. Samuti on võrkpall õpetanud mulle järjepidevust, pingetaluvust ja seda, et alati ei lähe kõik nii, nagu soovid. Oluline on ka ebaõnnestumistest õppida ja järgmises punktis uuesti proovida.

Millist mõju avaldasid Ridala kooliolümpiad sinu arengule ja enesekindlusele?

Kui ma Ridala kooli tulin, siis just toimusid kooli esimesed olümpiamängud. Väikesele poisile oli see ikka megavinge kogemus. Mäletan väga eredalt seda hetke, kui sain oma esimese medali. Olin tohutult õnnelik ja tundsin ennast korraks nagu tõeline olümpiavõitja. Kuigi sain hõbeda!

Pärast seda hakkas mulle sport aina rohkem meeldima ning kehalisest kasvatusest sai minu lemmiktund. Arvan, et just need esimesed positiivsed kogemused spordiga andsid mulle julguse ja motivatsiooni ka edaspidi erinevatel võistlustel osaleda.

Kes on olnud sinu suurim eeskuju või inspireerija spordis? 

Esimeseks eeskujuks oli kindlasti minu esimene kehalise kasvatuse õpetaja Pille Raudsepp, kes tekitas minus üldse tahtmise spordiga tegeleda. Tema tundides oli liikumine midagi enamat kui lihtsalt kohustuslik koolitund – see oli midagi, mida oli päriselt tore teha.

Tagantjärele mõeldes on huvitav, et nüüd olen ise jõudnud samasse rolli, kus saan loodetavasti ka mõnele õpilasele anda selle esimese tõuke, mis paneb teda rohkem sporti armastama.

Õpid Tartu Ülikoolis kehakultuuri. Mida on baka- ja magistriõpingud sulle andnud ning mida soovid nüüd Ridala kooli tuua?

Õpingud Tartu Ülikoolis on andnud mulle palju teadmisi ja enesekindlust, mida soovin nüüd ka Ridala kooli õpilastega jagada. Olen saanud paremini aru sellest, kuidas inimesed liiguvad, õpivad ja arenevad ning kui oluline on liikumise juures arvestada erinevate õpilaste vajaduste ja võimetega.

Samuti on õpingud andnud mulle väga palju uusi ja kaasaegseid mänguideid, mida tahan koolilastele tutvustada ning nendega koos järele proovida. Minu jaoks on oluline, et liikumistund oleks õpetlik, aga samal ajal ka lõbus ja vaheldusrikas.

Mis tunne on tulla õpetajana tagasi kooli, kus ise õppisid?

See on tekitanud minus üsna kahetisi tundeid. Ühest küljest on kõik peaaegu täpselt samasugune nagu kaheksa aastat tagasi. Õpetajad on enamjaolt samad, kes olid ka siis, kui mina lõpetasin. Kool on samasugune ja isegi üritused on paljuski samad, mis kaheksa aasta eest.

Teisalt olen mina nüüd see, kes peab olema lastele eeskujuks. Enam ei saa mina istuda aknalaudadel, käia välisjalanõudega sees või mängida kustukummilätsu. Kõige naljakam ongi võib-olla see, et koht, kus ma kunagi ise õpilasena ringi jooksin, on nüüd koht, kus mina pean teistele lastele ütlema, kuidas õigesti käituda.

Milliseid väärtusi ja põhimõtteid soovid liikumisõpetajana õpilastele edasi anda?

Kindlasti soovin, et igaüks leiaks endale sobiva sportimisviisi. Olgu selleks jalutamine, jõusaal, jooksmine või mõni pallimäng. Kõige olulisem on see, et inimene leiaks tegevuse, mis talle endale meeldib ja mida ta tahab ka edaspidi harrastada.

Targo esimeses klassis

Samuti tahan lastele näidata, et sportides ei tohi ära unustada huumorimeelt. Koos nalja ja hea tujuga saab ka sportimine muutuda palju lõbusamaks. Samas tahan õpetada neile ka ausust, üksteisega arvestamist ja seda, et iga pingutus loeb, isegi kui alati ei saavutata esimest kohta.

Millised on sinu suuremad eesmärgid Ridala kooli kehalise kasvatuse ja liikumiskultuuri arendamisel?

Kindlasti tahan jätkata juba olemasolevaid traditsioone, nagu olümpiamängud ja erinevad spordiringid. Need on olulised, sest loovad õpilastele võimalusi koolielus aktiivselt kaasa lüüa ja saada positiivseid kogemusi.

Lisaks soovin tuua juurde uusi ja kaasaegseid tegevusi ning mänge, mis paneksid lapsed rohkem liikuma ja muudaksid liikumistunnid nende jaoks huvitavamaks. Minu eesmärk on, et õpilane ei läheks kehalise kasvatuse tundi mõttega, et “pean selle tunni kuidagi üle elama”, vaid et ta ootaks seda tundi päriselt.

Mis sind vahel kurvastab ja mis kõige rohkem rõõmustama paneb?

Mind kurvastab see, et järjest enam lapsi valib liikumise asemel nutiseadmes scrollimise. Tänapäeval on väga lihtne veeta mitu tundi järjest telefoni või arvuti taga ning selle kõrval jääb liikumiseks järjest vähem aega.

Kõige rohkem rõõmustab mind praegu aga see, kui õpilastele meeldib minu antud kehalise kasvatuse tund ja nad seda pärast ka ütlevad. Eriti hea tunne on siis, kui mõni õpilane tuleb pärast tundi ja ütleb, et tal oli täna päriselt tore. See annab mulle kinnitust, et teen õiget asja ja et minu tegevusel on õpilaste jaoks tähendus.

Küsis Priit Põiklik