Tutvustame meie õpetajat Kätriin Vichterpali, kes liitus Ridala kooli perega juba eelmisel õppeaastal. Kätriini soe naeratus ja rahulik meel sai meie koolielu loomulikuks osaks väga kiiresti. Sellel on oma tähendus, sest Kätriin on ka ise Ridala kooli kasvandik.

On inimesi, kelle puhul tunned üsna ruttu, et nad on täpselt õiges kohas. Kätriin on üks neist.

Temas on korraga noore õpetaja siirast vaimustust, loomulikku sõbralikkust ning oskust märgata inimesi enda ümber. Tema klassiruumis on tunda tegutsemistuhinat ja elevust, laste ees seisab õpetaja, kes tervitab oma õpilasi alati naeratusega.

Kolleegina on Kätriin tähelepanelik, abivalmis ja avatud. Õpetajana loob ta iga päev keskkonda, kus lapsed julgevad küsida, proovida ja olla just nemad ise. Ehk on selles oma roll ka teadmisel, milline on olnud selles koolis õppida, kasvada ja suuremaks saada.

Küsisime Kätriinilt tema koolitee, õpetajaks saamise ja mõtete kohta, mida ta soovib oma õpilastele ellu kaasa anda.

Mis tunne on õpetada lapsi koolis, kus kunagi ise unistasid suurekssaamisest?

Õpetaja Kätriin oma teise klassi laste keskel

See on hästi vahva, et saan töötada siin, kus ise oma kooliteed alustasin. See kool on minu arvates üks hea ja armas koht kasvamiseks ja õppimiseks, sest siin hoiavad inimesed kokku ja toetavad üksteist. Lisaks on siin palju huviringe, millest soovitan alati oma õpilastel osa võtta, et tulevikus oleks, mida meenutada.

Milliseid mälestusi kannad Ridala kooli päevilt praegugi oma südames kaasas?

Algklassides oli meie klassi jaoks kõige tähtsam ja oodatum sündmus Playback, millest võtsime alati kogu klassiga osa. Meelde on jäänud ka võistlused, kust tõime koju häid tulemusi, rahvatantsuga seotud reisid ja üritused ning lauluvõistlused, kus sai end proovile panna.

Kas oskasid lapsena ette kujutada, et tuled ühel päeval siia tagasi õpetajaks?

Lapsena unistasin ikka erinevatest ametitest – tahtsin olla juuksur, kokk, politseinik või modell. Gümnaasiumis ei olnud ma veel päris kindel, mida edasi teha tahan. Mõtlesin oma tugevuste peale ja mõistsin, et mulle meeldivad peaaegu kõik õppeained, mulle meeldib esineda ja teisi õpetada. Klassiõpetajaks õppides sain aru, et olen valinud endale õige eriala.

Mida tähendab sinu jaoks õpetada lapsi just oma kodukandis ja kodukooli seinte vahel?

Kodukandis on põnev õpetada, sest siin tunnevad inimesed üksteist ja hoiavad kokku. Alustava õpetajana tunnen, et saan tuge nii kolleegidelt kui ka kogukonnalt, ning see on mulle väga oluline.

Kuidas sünnivad sinu klassis kõige rõõmsamad, avastamisrõõmu täis õppimise hetked?

Kätriin kooliõpilasena Läänemaa Ühisgümnaasiumis

Minu arvates ei peaks õppimine olema lihtsalt loengustiilis tuupimine, vaid õpilased võiksid igas tunnis aktiivselt kaasa lüüa. Kõige rõõmsamad hetked on need, kus saab liikuda, avastada ja koostööd teha. Õpilastele meeldib olla kaasatud ja see toob neile alati sära silma.

Mis aitab sul jääda nii soojaks, rõõmsaks ja särasilmseks õpetajaks iga päev?

Kui ma veel selles koolis õppisin, ütles kehalise kasvatuse õpetaja mulle kord, et ma ei peaks kõike nii tõsiselt võtma ja võiksin rohkem naeratada. Alguses võtsin seda kriitikana, kuid hiljem hakkasingi rohkem naeratama ja elust rõõmu tundma. Soovin, et minu klassis tunneksid õpilased end turvaliselt ja hoituna. Selleks püüan iga päev luua sooja ja toetava õhkkonna. Olen mõistnud, et kui ise rõõmsameelne olla, kandub see sageli ka teistele edasi – eriti lastele.

Milliseid elutarkusi ja väärtusi soovid oma väikestele õpilastele kõige enam kaasa anda?

Neid on palju. Üks peamisi elutarkuseid on see, et vigadest õpitakse. Tuleb viga märgata ja proovida mõista, kuidas järgmine kord paremini teha. Väärtustest kindlasti koostöö, viisakus, ausus ja hoolivus. Ja kindlasti igast asjast, millegi hea leidmine.

Mis teeb sinu arvates õpetajaametist kutsumuse, mitte lihtsalt ühe töö?

Kui see oleks lihtsalt üks töö, siis ma ei tunneks nii suurt rõõmu iga õpilase väikese edusammu üle. Kui see oleks lihtsalt üks töö, siis ma ei mõtleks pärast koolipäeva lõppu sellele, kuidas saaksin järgmisel päeval lapsi veel paremini toetada. Kui see oleks lihtsalt üks töö, siis ma ei pingutaks selle nimel, et iga laps tunneks end klassis märgatu ja väärtuslikuna. Aga see ei ole minu jaoks lihtsalt üks töö, vaid on kutsumus, sest see annab võimaluse toetada laste arengut, märgata igaüht neist ja aidata neil kasvada. See nõuab küll palju pühendumist, kuid tunnen, et teen midagi tähenduslikku.

Millist Ridala kooli loodad sina näha siis, kui sinu tänased teise klassi lapsed on juba täiskasvanuks saanud?

Loodan, et meie kool on endiselt sama koostöine ja kokkuhoidev paik, kus on lastel hea ja turvaline õppida. Soovin, et siin märgataks ja toetataks iga last ning et koolis oleks ruumi nii õppimisrõõmule kui ka iga pisikese unistuse kasvamisele suureks unistuseks.

Küsis Priit Põiklik