Lea Pärlin‑Jäämees on südamlik ja naerusuine. Ta õpetab sellest aastast Ridala koolis saksa keelt ning HEV‑õpilastele loodusõpetust ning eesti keelt, ehk aineid, mille kaudu saab avada nii keelte ilu kui ka ümbritseva maailma mõtestamist.

Lea on õpetaja, kelle juures tunnevad lapsed end hoituna. Tema rahulik olek, soe huumor ja oskus keerulised asjad lihtsaks rääkida loovad klassis õhkkonna, kus õppimine on turvaline ja rõõmus.

Teeme Leaga tutvust. Esitasime talle mõned küsimused. Lea oli nendele kohe nõus rõõmsasti vastama.

Mida sa Ridala koolist ja siitkandi rahvast varem teadsid?

Olen Läänemaal elanud alles lühikest aega. Ridala kihelkond ja selle kaunid paigad said mulle tuttavaks tänu abikaasale, kes tutvustas mulle oma vanavanemate kodukohta ning paiku, millega seostuvad tema lapsepõlv ja noorusaastad. Koolimaja on mulle mööda sõites alati silma jäänud ja muljet avaldanud – selles on midagi rahulikku, ilusat ja suursugust.

Kuidas kirjeldaksid oma uut tööd Ridala koolis?

Nüüd, selles koolis ise töötades, võin öelda, et nii nagu kooli välisilme, peegeldab ka selle sisemus rahulikku kulgemist ja ilu – seda nii ruumides kui ka inimestes, kes siin tegutsevad. Koolis toimub pidevalt midagi põnevat – just nii, nagu ütleb kooli moto: „Elu täis kooli ja kool täis elu.“ Kõige selle toimekuse keskel ei unustata märgata kaaslast, hoolida ja ulatada abivajajale kätt. Mul on südamest hea meel kuuluda sellesse toredasse kooliperesse!

Õpetaja Lea saksa keele õppurite keskel

Mis sind õpetajatöös hoiab juba aastaid motiveerituna?

Mulle meeldis juba lapsepõlves kooli mängida ning neis mängudes mäletan end ikka õpetajarollis. Võib-olla meeldib mulle õpetajatöö just seetõttu, et ka mulle endale meeldib õppida. Õpetamine on ajas palju muutunud, pakkudes üha uusi võimalusi ja lahendusi – alustades mängulisest õppimisest ning jõudes tänapäevaste digilahendusteni. Kui laps on mänguliselt õppimisse haaratud, ei pruugi ta arugi saada, et tegelikult ta õpibki.

Nagu ütles üks lasteaialaps: „Mina tahan kunagi lasteaiaõpetajaks saada, sest õpetajad saavad ju terve päeva mängida!“

Kindlasti on õpetajatöös üheks suureks motivaatoriks see, kui õnnestub õpitu õpilaste jaoks huvitavaks muuta ja neile selgeks õpetada. Kui näed lapse silmis sädet ja kuuled: „Ma sain aru!“, siis tunned, et oled ka ise natuke maailma avastamisele kaasa aidanud. 🙂

Millise kogemuse tõid Lääne-Virumaalt kaasa Ridala kooli?

Varasemalt olen töötanud Lääne-Virumaal Sõmeru Põhikoolis ja Rakvere Põhikoolis. Õpetajatee sai alguse praeguse nimetusega Näpi Koolis. Kõige väärtuslikumaks pean kogemust, kuidas luua ja hoida ühtekuuluvustunnet. Sama oluline on minu jaoks ka uuendusmeelsus ja ajaga kaasas käimine – soov leida uusi võimalusi ning arendada pidevalt nii õpetamismeetodeid kui ka -võimalusi.

Kuidas sinu lai koolituskogemus mõjutab igapäevast õpetamist?

Tunnen, et olen moodsas tähenduses „elukestev õppija“ – tõenäoliselt just seepärast valin meeleldi väljakutseid, mis pakuvad ka mulle endale võimalust õppida ja areneda. Mind paeluvad erinevad võimalused õpetamisel, alates mängulisest lähenemisest kuni digilahenduste loova kasutamiseni.

Mida lapsevanemad võiksid sinult kindlasti küsida, nii praktilist kui ka seda, kuidas lapsi vaimselt toetada?

Lapsevanemad võiksid minult kindlasti küsida kõike, mis aitab nende lapsel koolis paremini hakkama saada. Samas ootan ka lapsevanematelt koostööd ja infot – vanem tunneb oma last kõige paremini ning õpetaja näeb teda teises keskkonnas. Kui need kaks vaadet kokku panna, saame lapse toetamiseks palju rohkem ära teha. Kõige olulisem on minu jaoks, et ka keerulisematest asjadest saaks rääkida rahulikult, ausalt ja lahendusele suunatult. Meil on ju ühine eesmärk – et laps tunneks end hästi, julgeks õppida ja saaks areneda.

Mis on sinu kõige olulisem põhimõte eesti keele ja loodusõpetuse õpetamisel?

Minu jaoks on kõige olulisem põhimõte õpetamisel äratada õpilases huvi ja julgus küsida, et ta mõistaks, miks tal neid teadmisi vaja on ja oskaks neid päriseluga seostada. Eesti keeles pean oluliseks seda, et keel oleks õpilase jaoks elav, kasutatav – et ta julgeks rääkida, kirjutada, arutleda ja oma mõtteid väljendada. Loodusõpetuses tahan aga kasvatada uudishimu ümbritseva maailma vastu: miks asjad juhtuvad, kuidas loodus toimib ja mida me ise saame selle heaks teha. Ja võib-olla kõige olulisem – ma tahan, et õpilane teaks, et eksimine ei ole läbikukkumine, vaid üks osa õppimisest. Kui julged proovida ja küsida, oled juba õppimisega poolel teel.

Kuidas lood klassis rahuliku, turvalise ja õppimist toetava õhkkonna?

Rahulik ja turvaline õhkkond algab minu arvates sellest, et õpilane tunneb, et teda märgatakse ja kuulatakse. Püüan olla ise rahulik, järjepidev ja aus ning leppida koos õpilastega kokku selged reeglid ja piirid. Kui kõik teavad, mida neilt oodatakse, on ka klassis rohkem turvatunnet. Pean väga oluliseks üksteise austamist – nii õpilaste ja õpetaja vahel kui ka õpilaste endi vahel. Samuti püüan märgata ja tunnustada mitte ainult häid tulemusi, vaid ka pingutust, arengut ja julgust proovida.

Kas õpetajaamet on sinu jaoks maailma kõige inspireerivam töö?

Õpetajaamet on minu jaoks tõepoolest üks inspireerivamaid töid. See pakub pidevalt võimalusi õppida, areneda ja midagi uut luua.

Millist tulevikku kujutled Ridala koolile ja oma õpilastele, mis on sinusuur unistus siin?

Mulle meeldib mõelda, et meie kool on paik, kus nii õpilased kui ka õpetajad tunnevad, et nad kuuluvad siia. Et kool ei ole lihtsalt koht, kus käiakse õppimas ja töötamas, vaid paik, kus on hea olla. Minu suur unistus on, et ka meie õpilased leiaksid siit oma „oma koha“. Et nad tunneksid, et neid märgatakse, kuulatakse ja väärtustatakse. Et nad julgeksid õppida, eksida, proovida ja kasvada teadmisega, et nad ei pea kõigega üksi hakkama saama.

Ja võib-olla ongi kõige suurem unistus see, et kui meie õpilased ühel päeval koolist lahkuvad, võtavad nad siit kaasa mitte ainult teadmised, vaid ka hea tunde – teadmise, et siin oli koht, kus nad said olla nemad ise ja kus nad tundsid, et nad kuuluvad meie ühtsesse peresse.

Küsis ja pildid tegi Priit Põiklik